Kõik algas videokõnest. Üks mu lähimaid sõpru, Aziz, oli kolinud Austraaliasse — kaheksa ajavööndi kaugusele. Meil oli rituaal: kui vähegi saime, siis rääkisime. Ja iga kord ta sõi. Ühel õhtul küsisin naerdes: „Kas sa helistad ainult selleks, et mulle oma toitu näidata?“
Ta naeratas. Siis ütles ta midagi, mida ma ei suutnud unustada: „Mulle ei meeldi üksi süüa. Ma ei taha seda aega ekraani kerides raisata — parem jagan seda kellegagi.“
Pärast seda ei saanud ma seda enam mitte näha. Mu sõber sõi õhtust, telefon klaasi vastu toetatud — riigis, kus ta otsis ühtlasi tööd ega tundnud ainsatki inimest, kes võiks talle ukse avada. Ei tutvusi, ei soovitusi, ei aimugi, kuidas seal värbamine üldse käib. Tal ei puudunud anne. Tal puudus võrgustik. Tühi tool tema laua taga ja vaikus tema postkastis olid üks ja sama probleem.
Palusin Azizil leida selle jaoks äpp — miski, mis lihtsalt tooks tema lauda teise inimese. Sest üksainus päris vestlus õige inimesega oleks võinud kõike muuta: võimalus, tutvus, sõber. Äppe oli toidu tellimiseks, kohtinguteks, kõigeks — peale seltskonna. Ta ei leidnud ühtegi. Nii et ma ehitasin selle ise. Nõnda sündis Dinnect.
Siis avanes suurem tõde. Lauad, kus inimesed toitu jagavad, on needsamad lauad, kus esitletakse ideid, leitakse töökohti ja sünnivad partnerlused. Jagatud eine pole kunagi olnud pelgalt toit — see on inimkonna vanim võrgustumise tööriist. Dinnect kasvas sellest tõest: viis, kuidas asutajad, investorid, tööotsijad ja professionaalid teineteist leiavad — lõuna ajal, kohvi kõrvale, päriselus.
Oma südames on Dinnect endiselt lubadus Azizile — ja igaühele, kes alustab kusagil uuesti, vaadates tühja tooli ja vaikivat postkasti: keegi ei peaks sööma üksi. Ja keegi ei peaks ehitama oma tulevikku üksi.
Võrgustumine ilma külmade sõnumiteta. Uus viis inimestega tutvuda, neilt õppida, nendega naerda. Iga eine on võimalus, mis ootab juhtumist.
Päriselus Võrgustumine Lihtsaks Tehtud.
